Jälle teel süstaga Eestis. Jätan mugavused ja astun seiklusesse. Elu koos Jumala Püha Vaimu juhtimisega ongi Suur seiklus. Seekord alustame oktoobris kuna käe ja jalamurd aasta algusest paranesid ja arstid vaatasid enne paranemise üle. Olen tänulik Jumalale, et olen taastunud. 2 oktoober saabub transport Ikla ning jätame hüvasti.
Läti piirilt jalutama 50 edasi ja kuna on pime paneme telgi silla peale üles. Ei mingit piiripunkti ega kontrolli. Käime Eestis/ Lätis mitu korda enne magama minemist, haha. Öösel ei näinud me randa – ainult kuulsime laineid. Hommikul avastan, et peame varustuse ja süstaga suure muuli lõppu jalutama ca 500 m. Muul sai ehitatud, et kaubarong saaks laevadeni sõita aga töö jäi pooleli. Transport võtab 3 h aga päike paistab! Meie ei jätame pooleli ja jõume lõppuks randa.
Kohtame naisterahvast kes tihti jalutab siin ja suure huviga uurib süstamatka kohta. Ta töötab Riias advokaadina ja räägib, et homme on parlamendi valimised. Kummardame pead ja palvetame Läti maa ja rahva pärast, enne kui me aerutame edasi. Eesti territooriumil kohtame kalurit Raymond. “Kalasaak on väike ja veel ei ole 13 kiloseid lõhekalu näha.
Varsti jõuavad siia rannikule.” ütleb ta. Kui lõunasöögi aeg kätte jõuab peatame me rannikul ilusa maja juures kus külalislahkelt meid kutsub kohvile Aino. Aino tütar elab Västeråsis ja ta kolm lastelast. Meil on tore aeg koos jutustades ja hiljem palvetame koos Jumala poole. Aino otsustab Jumala kasuks ja saab nii rõõmsaks. Suur rahu täidab meie südameid ja Aino tuleb meid ära saatma rannikul. Nagu heatahtlik vanaema ütleb ta” ärge rannast kaugele hoidke ja olge ettevaatlikud, niiet te ilusti koju jõuate.” vesi on üle 10 kraadi ja vaikne. Paar nädalat oli tormine olnud, nii et pidid mütsist kinni hoidma, ütles Eldur, veel üks kalamees kes võrke puhastab. Kui esimene öö Lätis pidid Nina magamiskotis hoidma, külma pärast – siis teine öö liiva saarel pidi magamiskoti lahti hoidma sooja pärast, kui sauna ei soovind, haha. Ilm on rahulik ja ca 27 km on aerutatud.
